Kõik neid vahendeid (kirjutatud eespool) ma võtasin kirjast, mis oli lisatud lugemismaterjalis. Lihtsal meeldivad ja tahaksin proovida need. Minu personaalse õpikeskkonnda kirjeldus: praegu kasutasin erinevad võimalused, Moodle, blog  ja oma lehekülg. Aga igas keskkonnas on piiratud võimalused.  Ideaalsus on, minu jaoks, et kõik need olevad ühes kohas, ja kõige parem võimalus – oma lehekülg. Aga tasuta teenused webis, näiteks hot.ee või zone.ee, ei anda täis võimalused.  Kui õpikeskkond on arvestatud õpilastele, siis seal peavad olema mitte ainult õpimaterjalid, kuid mingid suhtlemisvahendid, chat room, kalendaar  jne.  Aga on vaja ka tunda mõõtu, liga täidetud õpikeskkond on segab õpetamisele aga peab aitama.

Ei saa ühetähenduslikult öelda mis keskkonda on parem. Nii suletud kui ka avatud ülesehitusega keskkondadel on nii positiivseid kui ka negatiivseid omadusi. Milline nendest just sobivaim on sõltub suuresti õppijatest, õpetajast, õpiprotsessi iseloomust ning soovitud eesmärkidest. Samas ei tähenda, et peaks valima ühe või teise lähenemise. Väga edukalt on võimalik integreerida mõlemad lähenemised oma õpitegevustesse.

Kas suletud õpikeskkonnad on ikka õppijakesksed keskkonnad või hoopis administratiivsed abivahendid?

Õpihaldussüsteemides on juhtiv roll õppejõul, kes dikteerib ressursid, õpitegevused ja ajakava. Õpihaldussüsteemide peamine eesmärk on organiseerida sisu arusaadavalt, et see siis õppijatele edasi anda. Ressursside ja materjalide piiratud kättesaadavus pärast kursuse lõppemist,  avatuse puudumine, on peamisi probleeme, mida praegustes õpihaldussüsteemides nähakse. Õppija kontroll ja autonoomsus, kommunikatsioon, interaktsioon õppijate ja õppejõudude vahel, teadmiste loomine ja aktiivõpe on siiani õpihaldussüsteemide arendamisel tahaplaanile jäänud.

Kas suletud õpikeskkonnad on ikka õppijakesksed keskkonnad või hoopis administratiivsed abivahendid?

Õpihaldussüsteemide kasutus õppetöös on paljud pannud kahtlema selle  filosoofilises lähenemises õppimisele. Kas õpihaldussüsteemid suudavad toetada õpiprotsessi ja õppija vajadusi tänapäeva ühiskonnas, kus järjest rohkem räägitakse vajadusest elukestvale õppele, enesejuhitud oskustele, kiirele kohanemisvõimele ja ümberõppele. Seega kritiseeritakse õpihaldussüsteemide traditsioonilist rolli, kus toimub peamiselt sisu edastamine õppijatele.

Kas ja mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises? Mis võiks olla sellisel juhul alternatiivne lahendus?

Õpihaldussüsteeme on kritiseeritud nende limiteerituse pärast. Üldlevinud arvamus on, et nad ei toeta uusi pedagoogilisi lähenemisi sh. sotsiaalset konstruktivismi vaid on pigem mõju avaldanud administratiivsetele aspektidele kui pedagoogikale. Seega peab e-õpe liikuma tsentraliseerituselt detsentraliseerituse poole.

Rääkides õpikeskkondadest selle otseses tähenduses on nö suletud ja institutsiooni omandis olevate õpikeskkondade, õpisüsteemide ja õppes kasutatavate tööriistade/tarkvara (WebCT, Moodle, IVA jt.) kõrvale tekkimas vastandina avatud ja vabalt kättesaadav sotsiaalne tarkvara (blogid, wikid jt), mida on hakatud kasutama personaalse õpikeskkonna peamiste komponentidena. Seega on tekkimas uus suund, kus rohkem tähelepanu pööratakse igale õppijale kui erinevale indiviidile ja tema vajadustele. Rõhutatakse enesejuhitud õppimist, kus rõhku pannakse probleemõppele, teadmiste konstrueerimisele ja isesuunavale õppimisele. Sellisel juhul annab õpetaja kontrolli õppeprotsessi üle õppijale, kus õppija valib ise strateegia ja tegevused teadmiste omandamiseks. 

Kas õppejõu ja õppija rollid muutuvad erinevates keskkondades?

Lisaks eelpool mainitule toob uus lähenemine kaasa ka õppija ja õppejõu rollide nö segunemise. Nii õppejõud kui ka õppija on mõnes mõttes õppija rollis ning pigem on tegemist vastastikuse koostöö kui õppejõu ja õppija staatuste erinevuses. Kui õpihaldussüsteemides on juhtiv roll õppejõul, kes dikteerib ressursid, õpitegevused ja ajakava, siis uus lähenemine viitab õppijale kui õppeprotsessi kontrollijale. Õppijad ei ole enam passiivsed materjali ja teadmiste ammutajad vaid osalevad aruteludes, õpiprotsessi ülesehitamises, keskkonna valikus ning hindamisviiside sobivuse hindamises. Õppijatest on saamas õpitegevust ja protsessi kaasloojad. Enam ei räägita õppejõust kui teadmiste allikast vaid pigem inimesest, kes on rohkem toetavas ja abistavas rollis. Siinkohal tuleb mainida, et väga palju tähelepanu pööratakse enesejuhitavale õppimisele, mis ongi aluseks rollide ümberdefineerimiseks.

Kas ühe keskkonna puudus on teise keskkonna eelis?

Igal keskkonnal on oma head ja vead ning nende sobivus sõltub ikkagi õppijatest, õpieesmärkidest ja tegevustest. Kuna mingil määral on suletud ja avatud keskkondade näol tegemist vastanditega, siis võib ühe negatiivseid külgi vaadelda samaaegselt kui teise eeliseid.

Minu nimi on Tatjana Norman. Töötan Narva Kutseõppekeskuses arvutiõpetajana ja haridustehnoloogina.